Täna tervitas Tammsaare pargis mind ja Uvet üks viisaka olemisega ameerika noormees. Nägusa olemisega, sõbraliku naeratusega ja toreda ülikonnaga. Nagu selgus tema jutust, oli ta meie tujuka ilmaga ja tusaste inimestega maale tulnud selleks, et levitada oma usku. Õigemini rääkides sellest, kuidas nende Jumal ("nende" sellepärast, et ma ei tunne mormoonide usulahu tõdesid absoluutselt) on tema elu mõjutanud.
Aga vähemalt tal oli missioon. Pani mind mõtlema.
Viimasel ajal tunnen mingisugust ärevust, mis ei lase mul olla. Ebamugav tunne on tulnud sellest, et vahel ma ei teagi, mis ma teen. Käin tuimalt koolis, pingutan õppimisega- aga milleks? Cliche a' la ülla edaspidise õppimise jaoks mind ei rahulda. Olen asja sügavamat põhja kompamas.
Kool on väga banaalne näide. On päevi kui ma ei mõista üldse, miks ma asju teen ja miks neid tegemata jätan.
Võibolla ma aiman ühte oma eesmärki, seda küll kaudselt, kuid siiski- jagada ühte oma keerukat kogemust teistega, et inimesed oskaks vigu ennetada. Kui keegi siin ilmas üldse midagi õpib teiste kogemusest.
Tagasi oma missiooni-visiooni looma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment