Kus on eestlase naeratus?

Peale lühiajalist Itaalia reisi tundus Eesti kole kurja ja tuima paigana. Kaugele Alpide vahele jäi see mõnus, soe tunne, mida kutsus esile sõbralik ja pingevaba õhkkond nende inimeste keskel.

No miks peaks siis Eesti elanikud oma positiivsuse ja sõbralikkuse poolest itaalastele alla jääma?

Mõtlesin pikalt, kust küll Itaalias tuleb see energia, mis toob esile võluva naeratuse. Vastust otsides tasus vaid pilk taevasse heita. Päike! Väga tabavalt kuulsin kedagi ütlevat, et eestlane naeratab ainult siis, kui päike paistab. Siinmail kisub enamjaolt pilvine ja pime ilm suunurgad allapoole, samas kui Itaaliat saab meie kõrval päikesest läbi imbunud maaks pidada.

Itaalastesse on kerge kiinduda nende näilise muretu oleku tõttu. Eestis teenitakse hukkamõistu hilinedes kokkusaamisele 5 minutit, kuid Itaalias pole pooletunnine ajaga möödapanek mingi probleem. Milleks muretseda ebaoluliste asjade pärast?

Torinost jäi meelde üks väike vahejuhtum. Nimelt kui oli parajalt aega, et linnas ringi kolada, otsustasid eestlased kohe, et mõistlikum on itaalastest eraldi liikuda (nende rahulik tempo võib kohati häirida). Linna peal itaalia võõrustajatega kokku puutudes tuli välja, et nemad ei saanud aru, miks me eestlased ühisel ekskursioonil lahku jooksime. Kus on meie team-spirit? Kas me olemegi üksikud hundid?

Eestimaale ja ta inimestele truuks jäädes peab mainima, et itaalastel on meiltki, mida õppida. Õigeks ajaks kohale jõudmise oskus on eestlastel üldiselt hästi lihvitud ja tõsiste nägude taga peituvad elurõõmsad unistajad. :)