Hammustab, kuid õige asja eest - otsekohesus

Juba paar päeva külastab mind sam mõte.

Harilikult ei leia otsekohesus inimeste seas eriti sooja vastuvõttu. Ta on nagu konstruktiivne kriitika - ta paneb seda vihkama, kuid hiljem saab aru, et oi-oi, seal oli oma iva sees.

Sarkasmiga on sel vähe pistmist. Öelda asju nii nagu nad on, et tähenda veel kedagi nende pärast pilada (mis on üks sarkasmi elemente, mis kõrvetab). Lihtsalt kõrvalt vaataja pilk võib vahel olla üpriski kosutav ja uus.

Kui kellegil on otsekohesust natuke rohkem kui tavaliselt, satub ta ilmselt kõige patuoinaks või saab sildi külge - kuri. Kuid mille pärast pahaseks saada?

Toon näite. Kui juba 200 000 eestlasel on oma Facebook'i konto olemas, siis ilmselt tulevad sinan üsna tihti sõbrakutsed erinevatelt inimestelt. Ka nendelt, keda me pole päriselus näinudki, kuid võibolla on teil ühine tuttav olemas. Et näida viisakana vajutatakse Accept nuppu. Mis kasu sellest on?

Absoluutselt mitte mingit (kui just pole ebamääraseks sihiks seatud rohkem "sõpru" koguda kui Lady GaGa).

Olen ma nüüd paha, kui ütlen otse välja, et palun ärge saatke mulle kutseid kui ma teid päriselus eriti ei tunne. Ma arvan, et mitte.

Isegi kui olen õnnelik, pesitseb kusagil sügaval sees hirm kõik ühe hetkega kaotada. Oma mõtetele leidsin täpse sõnastuse järgnevalt autorilt.

Armastatu kõrval võib tunda igatsusvalu, kui kujutleda tulevikku, kus armsamat ei ole enam... Milan Kundera raamatust "Identiteet" tõlkinud Leena Tomasberg

Kus on eestlase naeratus?

Peale lühiajalist Itaalia reisi tundus Eesti kole kurja ja tuima paigana. Kaugele Alpide vahele jäi see mõnus, soe tunne, mida kutsus esile sõbralik ja pingevaba õhkkond nende inimeste keskel.

No miks peaks siis Eesti elanikud oma positiivsuse ja sõbralikkuse poolest itaalastele alla jääma?

Mõtlesin pikalt, kust küll Itaalias tuleb see energia, mis toob esile võluva naeratuse. Vastust otsides tasus vaid pilk taevasse heita. Päike! Väga tabavalt kuulsin kedagi ütlevat, et eestlane naeratab ainult siis, kui päike paistab. Siinmail kisub enamjaolt pilvine ja pime ilm suunurgad allapoole, samas kui Itaaliat saab meie kõrval päikesest läbi imbunud maaks pidada.

Itaalastesse on kerge kiinduda nende näilise muretu oleku tõttu. Eestis teenitakse hukkamõistu hilinedes kokkusaamisele 5 minutit, kuid Itaalias pole pooletunnine ajaga möödapanek mingi probleem. Milleks muretseda ebaoluliste asjade pärast?

Torinost jäi meelde üks väike vahejuhtum. Nimelt kui oli parajalt aega, et linnas ringi kolada, otsustasid eestlased kohe, et mõistlikum on itaalastest eraldi liikuda (nende rahulik tempo võib kohati häirida). Linna peal itaalia võõrustajatega kokku puutudes tuli välja, et nemad ei saanud aru, miks me eestlased ühisel ekskursioonil lahku jooksime. Kus on meie team-spirit? Kas me olemegi üksikud hundid?

Eestimaale ja ta inimestele truuks jäädes peab mainima, et itaalastel on meiltki, mida õppida. Õigeks ajaks kohale jõudmise oskus on eestlastel üldiselt hästi lihvitud ja tõsiste nägude taga peituvad elurõõmsad unistajad. :)

Mormoonid ja missioonid

Täna tervitas Tammsaare pargis mind ja Uvet üks viisaka olemisega ameerika noormees. Nägusa olemisega, sõbraliku naeratusega ja toreda ülikonnaga. Nagu selgus tema jutust, oli ta meie tujuka ilmaga ja tusaste inimestega maale tulnud selleks, et levitada oma usku. Õigemini rääkides sellest, kuidas nende Jumal ("nende" sellepärast, et ma ei tunne mormoonide usulahu tõdesid absoluutselt) on tema elu mõjutanud.

Aga vähemalt tal oli missioon. Pani mind mõtlema.

Viimasel ajal tunnen mingisugust ärevust, mis ei lase mul olla. Ebamugav tunne on tulnud sellest, et vahel ma ei teagi, mis ma teen. Käin tuimalt koolis, pingutan õppimisega- aga milleks? Cliche a' la ülla edaspidise õppimise jaoks mind ei rahulda. Olen asja sügavamat põhja kompamas.
Kool on väga banaalne näide. On päevi kui ma ei mõista üldse, miks ma asju teen ja miks neid tegemata jätan.

Võibolla ma aiman ühte oma eesmärki, seda küll kaudselt, kuid siiski- jagada ühte oma keerukat kogemust teistega, et inimesed oskaks vigu ennetada. Kui keegi siin ilmas üldse midagi õpib teiste kogemusest.

Tagasi oma missiooni-visiooni looma.

Keegi eriline

Pilk on fookusest väljas ja mõte tuhlab kusagil ajusopitaguses, projekteerides silme ette asju, mida mu vaade aknast tegelikult ei ava. Põhjuseks on ainult see eriline inimene minu elus.
Ja nendest erilistest inimesteset meie südames, mõttetes või kuhu iganes oma kallimaid paigutatakse, ma tahangi natukene rääkida.
Kuidas tunneb ära tänaval, bussis, poes, kus iganes ka ei oleks, selle ainulaadse inimese? Lihtne. Ühest pilgust piisab. Kui silmad on peegel hingesse, siis selle õige puhul tunneb näeb sealt vilksamas läbi tükikese endast. Kuidas?
The special someone kannab osakest meist endas kaasas. Suure tõenäosusega on keemia vastastikkune. Aga kui see päris nii ei ole, andke märku oma huvitavast juhtumist.
Kui just liblikad kõdus ei tiiruta, siis vähemalt jällenägemine on nagu elektrilaeng (või nagu droog), mis käib momentaalselt läbi kui tuvastada massi seast selle erilise isiku piirjooned. Kaldudes füüsilistest märkidest kõrvale jõuan mõttelugemiseni. Just. Sõna otseses mõttes. Ma ei imesta, kui tähtsuselt #1 inimene, tunneb või aimab ette seda, mis toimub enda arvates varjatult pea sees. Mingil kombel on ta meiega ühel lainel ja teab, mida me võime tahta või arvata. Võibolla on asi füüsikalistes lainetes, mis armastajatel või sinna tüürivatel paaridel on samal pikkusel. Või see eriline inimene lihtsalt kuulab ka kui ta teine pool temaga räägib ;)
^{(Ühel loengul seletati armastust kui puht keemilis-füüsikalist nähtust, aga see on juba teine teema. Kuid põrgulikult huvitav)}
Kui keegi juba oma silmadega siia on jõudnud, siis õnnitlen. Minge öelge oma kallimatele veelkord kui ERILSED KORDAMTUD FANTASTILISED nad tegelikult on. Kas siis kui nad teavad.
Saadan armastusega tervisi oma erilisele inimesele.

Pursuit of happiness

Greetings to all!

Each and every day at some point I experience the feeling of being emotionally neutral, neither gushingly happy or dreadfully sad. It's just as if there's a balance between this two diverse feelings that makes me wonder if I'm ever completely filled with one or another.

It seems to me that people can never be too joyful or depressed. At the point where I feel pleasant emotions a drawback follows as soon as the event gets old and the previous problems come back. And on the contrary, while being at the bottom with my own troubles, a single thought turns the frown upside down. Unless dealing with fatality, there're really very few things one can't change.

I guess, people have to learn dealing with the state where nothing's ever too complete. But I'll sincerely hold my thumbs up for those who can manage to smile to the world while some hardships may be crashing their hidden lives.

I'll be off trying to keep the balance.
See you!
Zii.

Valgelt lehelt

Head uue aasta algust!

Nüüdsiis on astroloogilise kalendri järgi tiigriaasta. Horoskoope ma ei usu, aga ikka lubatakse, et aasta tuleb edukas, armastus palav ja tööl läheb kõik ülesmäkke. Eks paistab, aga aastast-aastasse kordama kippuvat ennustust on tore lugeda.
Enda poolt soovin kõigile palju-palju rõõmsaid hetki (et oleks ikka mahti neid märgata), head tervist ja tuju.

See aastavahetus oli nagu väljalõige mingisugusest jõuluteemalisest muinasjutust. Imetore oli sõbrannaga lumes sumbata, mis kohati üle põlvegi ulatus. Kõige vahvam oli see, et ajal, mil me väljas viibisime, oli suurem osa pidulisi ilmselt koju tagasi läinud, nii et teel õnnestus meil ainult paarikümmend inimest kohata. Ja muidugi neile head uut aastat soovida.
Ma ei mäleta veel ühtegi nii lumerikast aastavahetust. Kogu ümbrus, teeääred, majad, puud, postid- kõik paksu lumekihi all. Eks sealt hakka kunagi flashback'e tulema, niivõrd sügava jälje jätsid inimtühjus ja pehme-pehme lumi . :)