Mormoonid ja missioonid

Täna tervitas Tammsaare pargis mind ja Uvet üks viisaka olemisega ameerika noormees. Nägusa olemisega, sõbraliku naeratusega ja toreda ülikonnaga. Nagu selgus tema jutust, oli ta meie tujuka ilmaga ja tusaste inimestega maale tulnud selleks, et levitada oma usku. Õigemini rääkides sellest, kuidas nende Jumal ("nende" sellepärast, et ma ei tunne mormoonide usulahu tõdesid absoluutselt) on tema elu mõjutanud.

Aga vähemalt tal oli missioon. Pani mind mõtlema.

Viimasel ajal tunnen mingisugust ärevust, mis ei lase mul olla. Ebamugav tunne on tulnud sellest, et vahel ma ei teagi, mis ma teen. Käin tuimalt koolis, pingutan õppimisega- aga milleks? Cliche a' la ülla edaspidise õppimise jaoks mind ei rahulda. Olen asja sügavamat põhja kompamas.
Kool on väga banaalne näide. On päevi kui ma ei mõista üldse, miks ma asju teen ja miks neid tegemata jätan.

Võibolla ma aiman ühte oma eesmärki, seda küll kaudselt, kuid siiski- jagada ühte oma keerukat kogemust teistega, et inimesed oskaks vigu ennetada. Kui keegi siin ilmas üldse midagi õpib teiste kogemusest.

Tagasi oma missiooni-visiooni looma.

Keegi eriline

Pilk on fookusest väljas ja mõte tuhlab kusagil ajusopitaguses, projekteerides silme ette asju, mida mu vaade aknast tegelikult ei ava. Põhjuseks on ainult see eriline inimene minu elus.
Ja nendest erilistest inimesteset meie südames, mõttetes või kuhu iganes oma kallimaid paigutatakse, ma tahangi natukene rääkida.
Kuidas tunneb ära tänaval, bussis, poes, kus iganes ka ei oleks, selle ainulaadse inimese? Lihtne. Ühest pilgust piisab. Kui silmad on peegel hingesse, siis selle õige puhul tunneb näeb sealt vilksamas läbi tükikese endast. Kuidas?
The special someone kannab osakest meist endas kaasas. Suure tõenäosusega on keemia vastastikkune. Aga kui see päris nii ei ole, andke märku oma huvitavast juhtumist.
Kui just liblikad kõdus ei tiiruta, siis vähemalt jällenägemine on nagu elektrilaeng (või nagu droog), mis käib momentaalselt läbi kui tuvastada massi seast selle erilise isiku piirjooned. Kaldudes füüsilistest märkidest kõrvale jõuan mõttelugemiseni. Just. Sõna otseses mõttes. Ma ei imesta, kui tähtsuselt #1 inimene, tunneb või aimab ette seda, mis toimub enda arvates varjatult pea sees. Mingil kombel on ta meiega ühel lainel ja teab, mida me võime tahta või arvata. Võibolla on asi füüsikalistes lainetes, mis armastajatel või sinna tüürivatel paaridel on samal pikkusel. Või see eriline inimene lihtsalt kuulab ka kui ta teine pool temaga räägib ;)
^{(Ühel loengul seletati armastust kui puht keemilis-füüsikalist nähtust, aga see on juba teine teema. Kuid põrgulikult huvitav)}
Kui keegi juba oma silmadega siia on jõudnud, siis õnnitlen. Minge öelge oma kallimatele veelkord kui ERILSED KORDAMTUD FANTASTILISED nad tegelikult on. Kas siis kui nad teavad.
Saadan armastusega tervisi oma erilisele inimesele.